Ühingu kokkutulek Heidelbergis aprill 2018

Kolmandat korda külastasime Saksa Rahvusvahelise Veetorniühingu aastakoosolekut. Heidelberg tervitas meid eriliselt sooja ning õitesvana. Tiirutasime kaks päeva umbes 35 inimesega mööda kohalikke vaatamisväärsusi. Neist eredaim Mannheimi südalinnas. See polnud pelgalt VEEtorn, vaid suur park treppide, skulptuuride, valgustite, lillepeenarde ja purskkaevudes ukerdavate noorukitega. Pani imestama, kuidas vanasti viitsiti isegi tööstusobjektidele pöörata tähelepanu - detailides. Rõõmustas väga, et säärane pärl pääses teise maailmasõja hävingust.

Teisest vahvast tornist leidsime arhitektuuribüroo, kontserdisaalid ja võimsa kaminaruumi koos eriliste rõdudega.

Kolmas rohelise mütsiga veetorn peitis endas maailma ainukest liftimuuseumi. Täiesti toimivad vanurid liikusid siseruumis treppide vahel, kaasa arvatud paternoster tüüpi lift. Laisemad külastajad viis üles torni välisküljel kulgev kaasaegne klaaslift. Kõige kõrgema korruse kuppelkatust katsid seestpool pisikestest lambikestest tähtkujud.