Põlvamaa kevad

Töörahva püha kutsus Põlvamaale. Eesmärgiks veel üks väheseid pildistamata veetorne - Veriora raudteejaamas. Põhjuseks aeg, kus puud pole lehes ning võimalik soovi korral fotografeerida objekte iga nurga alt.

Uued, pildiotsinguil läbimata teed tõid kaasa üllatusi, boonustorne. Tartumaal silmasin Rebasel plekist granaati ja veidi enne Veriorat teist samasugust - Põlvamaal Vilustes. Kumbki neist pole eriline vaatamisväärsus, aga kodulehele salvestamist kindlasti väärivad.

Seevastu Veriora silikaadist standartne torn pani imestama oma säilivusega. Kas on kohalikud kraaded laisad, et piirdusid ainult ukse lahtimurdmisega? Mujal sarnastes tornides tehakse tavaliselt puhas töö: lõigatakse välja nii trepid, torud kui ka paak. Samas ka katus tundus endiselt vett pidavat ning müürid polnud vettinud. Kuna Põlvamaal suht vähe veetorne, siis vääriks isegi säärane nõuka-aegne objekt säilitamist ning eksponeerimist. Tornihullu meelest vähemalt.

Kahjuks keeldus koostööd tegemast droon, ei saanudki teda pärast pikka pusimist taevasse ja seekord jäid õhuvõtted pelgalt unistuseks. Ju ta oli solvunud vähesest kasutusest eriti tuulise talve tõttu.

Samas õnnestus sõbra metsatalus nautida viiemeetrisi lõkkeleeke, ahvatlevaid hõrgutisi grillilt ja veinipudelist, sauna ning hommikust karastavat suplust allikatiigis. Piusa kaudu Tallinna tagasi vurades sain tunda, et Eestimaa polegi nii väike. 280 kilomeetrit ju pikk maa ja aegagi võtab mitu tundi. Need pealinlased, kes omal ajal Võrumaa kuplite vahele suvemaja soetasid, peavad praegu järjest krõbedamat kütusehinda maksma. Kuid tunnevad end ilmselt ikka kauni valiku valguses rõõmsatena.