Kirdes :)
Väga eksisin, kui enesekindlalt väitsin eelmises blogis: erinevalt Kagu-Eesti nurgatagustest Põhja-Eestist enam veetorne ei leia.
Telekas näidati Narva-Jõesuu motoklubi nõuka-aegsete masinate talvist paraadi, mis liikus Laagna majutuskompleksi poole mööda lumiseid metsateid. Ühtlasi möödusid nad mulle tundmatust roostetavast veetornist. Kaardilt leidsin asukoha hõlpsasti üles ja naistepäeval alustasime avastusretke koos Nooruse spaas sulistamisega.
Laagna torn tuli kergesti fotopurki ja seega jäi veel aega jalutuskäikudeks kohalikus kuurordis ja ka Narva linnas. Pommitamise aastapäeval vaadata tänaval põhjalikku väljapanekut põhjala barokk-pärli brutaalsest hävitamisest oli tõeliselt masendav. Ent see on mentaliteet ja rahvuslik eripära, mis kestab tänase päevani. Abiks tuli kaldapromenaad oma puhtuses ja euroopalikus ilus. Eriti kui vaadata üle jõe poris seisvaid sõidukeid ja piiripunktis vonklevat musta inimsaba.
Jõesuu rahulikud tänavad ja muidugi mererand pakkusid meeldivat nautlemist. Tsaariaegsetest pitsilistest puitsuvilatest on järel vaid mõni üksik, kaasaegsetes hiigelvillades pole Peterburi "saksad" viimase paari aasta jooksul käinud. Samuti tekitasid judinaid lõputud maha jäätud, lagunevad, müügis olevad nõukaperioodi sanatooriumid ja ettevõtete puhkemajad. Kõige suurem hüjatu kõrgus 9 korruse jagu.
Otustasime jalutada kuni jõekaldani, kuid Vabriku tänaval jäid jalgu tehasehooned. Üllatuslikult ka ühe veetorni moodi laguneva ehitisega. Ligipääemine sellele osutus aga seikluslikuks. Kõigepealt piiras liikumist hiiglaslik majakakrunt koos kõrgete plankudega. Edasi piirivalvepunkt üüratu masti ja traataedadega. Mööda meetrilaiust rada pääsesime siiski kuuride vahelt tööstuslinnaku territooriumile. Meie ekslemise peale avanes piirivalvurite aiavärav ja politseimundrites mehikesed hakkasid meid autoaknast küsitlema. Te pole kohalikud - ei ole - kust tulete - Noorus spaast - aga sinna kustkohast - Tallinnast. Alles siis, kui näitasin oma veetornide visiitkaarti ja osutasin nurga taga kõrguvale ehitisele, vaatasid ametnikud mind kahetseva pilguga ja sõitsid edasi.
Autot kõpitsevalt pensionärilt sain teada, et Kalatööstuse torni puidust osa koos veepaagiga lõhuti maha umbes 15 aastat tagasi. Ka see taat oli üllatunud ja imestunud minu vaimustust nähes.
Tagasiteel pealinna paistis üle põllu veel üks kahtlane objekt, kirikutorni ja korstna kõrval tilluke. Selgus, et Viru-Nigula lähedal roostetab järjekordne ühismajandi veetorn. Seega jäime ettearvamatult Kagu-Eestga viiki: 3 tundmatut seal versus 3 tundmatut Virumaal. Pean häbiga tunnistama. Igatahes väga edukas ja õnnestunud seiklus ning koduleht sai tubli täiendust. 209 isendit salvestatud. Kas teab veel keegi mõnd senitundmatut?