Kagus

Reedel kimasime kiiruga Tallinnast minema, Otepääle. Et järgmisel päeval võidukalt pildistada veel viimane teadaolev eesti veetorn. Sain anonüümse vihje kodulehele.

Väljasõit kujunes väga intensiivseks sündmuseks. Esiteks ühe vahva joogikoha tõttu Otepääl. Saime kokku tuttavatega punktis niimega "Kuur". See on tänu peremehele midagi enneolematut ja ainukordset. Vaba käega valatud vein oli soodsa hinnaga, atmosfääri ilmestasid raamatuvirnadest seinad, kartoteegis klaas-slaidid, seltskond väga suhtlev ja sõbralik. Küsisime, et kaua täna baar avatud on? Vastuseks tuli üllatav - kes seda oskab öelda :)

Järgmisel päeval saime Raigla torni fotopurki ning otsustasime osaleda Setumaa talude kostipäiväl. Kohe esimene Toomasmäe talu osutus jalustrabavaks. Puhtus, kord, loomad, linnud, muusika, muru, parkimiskorraldus ja super teenindus pererahva poolt. Söögid maitsesid ja päike siras nagu mõnes ameerika rantšos.

Räpina sadam jäi väga niruks, aga Lenna arendatav ettevõtmine Obinizzas täiesti lummav. Parv noori teenindajaid ja mega muusika. Laest alla rippuvad juhtmed ja kiletatud põrandad. Aga kohekohe hakkab see koht rahvast ligi tõmbama. Veel rohkem, kui tollel laupäeval. Hämmastav. Edu ettevõtmisele ja astuge kindlasti tulevikus lauluimä juurest läbi. Väga tubli, Lenna.

Teel sellesse tulevasse magnetisse sõitsime läbi Orava küla. Siis selgus, et pole see Raigla mingi "viimase" veetorni asupaik. Täiesti vahva tellistorn, puidust paagiosaga leidus ka selles väikeses paigas.

Taevaskoda ei jäta kunagi külmaks, eriti suvepäeval, kus temperatuur 28°. Kõrge põlislaane radadel päikese eest peidus see niihull ei tundunudki. 

Korduvalt Moostet külastanutena jäime ka seekord väga rahule. Meeldiv mõisarahvas, kümblus mänguliste külanoortega, Meelise asjatundlik ekskursioon mööda mitmekesiseid mõisahooneid. Ainult veetorni neil seal ei pidavat olema.

Viinaköögis tähistas Angela oma sünnipäeva ja salaja ligi hiilinud kontvõõrad viskas ta välja.

See-eest hommikusöögilauas oli ta palju lahkem. Naeris ja kallistas. Lisaks kohtusime uuesti Meelisega. Sain tal käest kinni võtta ja mõisaväravate vahel VEETORNI näidata. Seega juba teine boonustorn pärast nö viimast. Ega sääraseid plekist kärakaid ei peetagi väga veetornideks, ent minu jaoks on igasugune vett sisaldav / sisaldanud paak veetorn.

Meeliülendav rännak koos ohtrate üllatustega. Kas sääraseid veel tuleb? Põhja-Eestis ilmselt mitte :)