Estland 2022

Käisid külas Saksa Rahvusvahelise Veetorniühingu liikmed, tegid oma seekordse sügistuuri Eestimaale.

Erinevalt tavalpärastest reisidest, kus bussiga liigutakse üheskoos  ainult laupäeval, tellisime bussi kolmeks päevaks. Pisikese, 20-kohalise. Kuna publikut oli vähe, inimesed kartsid sõda. Aga need, kes saabusid, olid kui üks suur/ väike pere - sai kõigiga suhelda, naerda ja kallistada

Esimesel päeval toimus pelgalt linnaeksursioon ülimeeldiva Mall Luukase juhatusel. Algul bussiga, kuhu jäi ka Maarjamäe lossi veetorni külastus. Hiljem juba jala Toompealt alla. 32° ja vanalinnas õhku ei jätkunud. Õnneks keegi ei minestanud ja saime varjusid otsides oma tuuri tehtud.

Teisel päeval toimetasime Tallinna tornide kallal ja siis siirdusime üle Keila ja Munalaskme Riisiperre. Sealne koosviibimine vältas tunde, sest sööke-jooke jagus. Lasime külalistel puu istutamise asemel muru külvata. Usun, et tunnen järgmissel hooajal iga tegelase lible ära, nimelise. Meelelahutuseks proovisime inimesed kõmpidega käima panna. No ei saanud keegi üle kahe sammu astutud. Sõber Erich tegi näitlikult pikad tuurid ja lausa jooksis neil karkudel. Selle päeva skooriks jäi 15 torni.

Kolmandal päeval liikusime ida poole. Kuna mõned kolleegid pidid jõudma keskpäevaks lennujaama, siis piirdusime seitsme torniga. Eriti lahke oli Heli Kuusalu lillepoest ja muidugi Loksa laevatehase omanik. Seal tiirutasime pikemalt ja julgemad käisid liivarannal meres suplemas.

Kui mõned klubiliikmed jõudsid kohale kolm päeva enne ringitiirutamist, siis osad omakorda lahkusid kolm päeva pärast sügistuuri. Sakslastele üldiselt väga omane, et võtavad tegevust rahulikult ja põhjalikult. Seega tuli külalistega kolme päeva asemel kümme päeva toimetada. Kuid sääraste lahedate tüüpidega oli see vaid pelgalt rõõm.

Järgmine kord jälle kevadel Saksamaal.