2019 eesmärk täidetud

Sõitsin oktoobri viimasel esmaspäeval Riisiperest tagasi õnnis naeratus näol.

Laupäeval kostitas tornitippu tohutu padukas koos läbilõikava tuulega. Üritasin küll kolmanda korruse toas rõdu piirdelaudu saagida, ent õues ja kõrgel toimuv märul sundis alistuma. Jope oli vihmakindlel, aga rõdule astudes puhus torm kapuutsi peast ja lauad käest. Autopeeglist vaatas tagasiteel vastu spanjelit meenutav norus nägu. Sain avantüüri eest tasuna kelmika köha ja ummistava nohu, sest kõik kuni sokkideni märgus põhjalikult läbi. Vale ajastus ja mõttetult kiirustav ponnistus.

Seevastu esmaspäeval  võttis Riisipere mind lahkelt vastu: päike ja õrn tuul. Lisaks tõmbasin selga kaks jopet külmetuse süvenemise vältimiseks. Minu teotahtest ja energiast pakatavad käed said ühe paari lisaks, sest Riisipere ehitusobjekti suurmeister viibis juhuslikult kohal. Planeeritud nelja tunni asemel saime koostöös hakkama poolteise tunniga. Pärast viimase poldi kinnitamist imestasin: kas tõesti ühegi vahejuhtumita? Alati mingid jamad - kukkumised, veristused, kriimud, murrud, lagunevad tööriistad... Nii hale hooaja lõpp?

Kõik klappis ja naautisin otsatult. Ainuke mure on tuvide invasioon, kes oma aastakümnete pikkust kodupaika hüljata ei soovi ning kogu katuse kaunilt kakatäpiliseks kujundavad. Sissepääsu leidmata.

Süda on rahul. Selle aasta eesmärk - torn väljastpoolt valmis saada - täitus 28.11. kell15.23. Korjan vahepeal järgmiseks sesooniks raha ja äkki jõuluvana toob "rööbaspuude" alla mõne kuldmündi.